Kunagi nii Grafodroomis kui ka Kalamajas Metropoli kommuunis kunstnike ja rottidega ruume jaganud graafik ning õppejõud unistab nüüd oma suurest angaarist, kus oleks piisavalt ruumi suurelt joonistamiseks, animatsioonide tegemiseks ning trükipresside jaoks.

Lauri Koppel ütles eelmises UEG intervjuus, et teda käivitavad kunstnikuna äng ja rahulolematus. Mis on sind käivitavad jõud?
See oleks nagu minu suust kukkunud ütlemine. Eks ta ikka nii ole, et väga pimedas kohas olles tuleb eikusagilt tõeline valgustus – konkreetsed ja kirkad visioonid, koguni terved näituseprojektid. Väga meeldivas keskkonnas sünnivad mul pigem mõnusad maastikumaalid, see on siis, kui olen maal ja puhkan keset Lõuna-Eesti loodust. Graafika on minu jaoks see-eest Tallinna mustvalge linnamaastik, sebimine joonterägastikus. Mul ei tohi vist kunagi liiga mugav ja lihtne olla. Edasilükkav äng peab säilima.

Sinu tööd on tihtilugu autobiograafilised nagu ka viimane isikunäitus „Lõksus” Draakoni galeriis. Kuidas on olukord praegu? Kas soovid nendel teemadel jätkata?
Praegu pakkisin isiklikud lood kokku ja järgmise näituse kontseptsioon on tunduvalt ebaisikulisem ning üldplaanilisem. Kujutan suures formaadis düstoopilisi maastikke. See on ka teatud mõttes „änginäitus”, aga hoian suuremat distantsi ja see kõneleb rohkem meie kõigi, inimkonna ühisest tupikust. Näitus „Lõksus” oli võib-olla justkui detailplaan, kuidas olla inimene, väga lähedale sissevaatav tööde seeria. See keskendus füüsilise ja virtuaalse maailma rütmidele: südamelöök – hiireklikk, hingetõmme – klaviatuuriklõps, astumise samm – kerimine. Kõrvutasin neid kahte eksistentsi, mille võrku mässituna tunnen end kui kilekotti lämbununa, ja vahel tahaks lihtsalt välja astuda. Elu on kerge nagu kilekott.

Sa oled käsitlenud oma loomingus kunstniku- ja emarolli temaatikat. Kuidas sa jõudsid oma isikunäitusel „Rööprähkleja” „Madonna lastega” seeriani?
See oli eluline lugu, mille pidin lihtsalt endast välja laskma, kui olin mitu aastat oma väikeste lastega maid jaganud. Autoportreelise emarolli teemaga olin kunstitöös juba mõnda aega tegelenud. Üheks teemavaliku põhjuseks oli ka see, et tollal ei leidnud ma palju inspireerivaid eeskujusid, kes kujutaksid pere ja kodu ja kunstniku rolle realistlikult (lapsed ei peegeldunud nende kunstis üldse), nii nagu elu on.

„Madonna lastega” sügavtrüki seeria sündis kunstiajaloos kõige rohkem kasutatud ema-lapsega-kompositsioonide taaslavastustest. Valisin reprod minevikust, mille kompositsiooni ja asendeid jäljendasin oma lastega, kaamera taga oli pereisa. Mina kehastasin helget madonnat, aga lapsed olid nemad ise, mitte malbed ja liikumatud pühakud. Taust oli samuti päris: pesemata nõud ja sokid, laga ja kola – kogu meie elu ilu ja olu. Selle näituse aukujundiks kerkis muidu tänamatult nähtamatu igavene töökaaslane – kalts. See on nii iga koduperenaise kui ka iga kunstniku vajalik tööriist, seejuures teavad graafikud väga hästi, et hea pühkimine on õnnestunud tõmmise võti.

Lisaks muudele rollidele elus oled sa ka õpetaja. Kui kaua sa oled õpetanud ja mida selle juures oluliseks pead?
Ma olen õpetanud umbes kümme aastat VHKs ja EKAs. Mulle väga meeldib see töö. Kunstnikuks olen tahtnud saada teadliku elu algusest peale ja kuidagi vara tekkis ka soov olla õpetaja. Kindlasti on üks põhjus see, et mul endal on olnud inspireerivad õpetajad, nagu Jarõna Ilo.

Praegu õpetan joonistamist, varem on olnud ka igasuguseid trükikursuseid. Ma arvan, et see on võib-olla kõige lähem amet kunstnikule. Pidev mõtete vahetus hoiab värskena ega lase enda mulli ära kaduda. Õpetamise puhul on minu jaoks oluline isiklik lähenemine, sest ka kunstiga tegelemine on hästi isiklik, siin ei ole valesid või õigeid vastuseid.

Viimased kolm aastat oled vedanud koos Lembe Rubeniga graafikute sündmust Muhu Print. Palun räägi, kuidas see idee alguse sai ja kas teil on plaanis jätkata.
Eesti vabagraafika kunstnikele suvise kogunemise korraldamise idee sündis meil Ungaris, kui meid Lembega 2014. aastal sinna analoogsest töötoast osa võtma kutsuti. Ungari sõpradest graafikakunstnike kamp on kogunenud pisikeses Magyarpolány külas juba ligi kolmkümmend aastat. Sealsete kunstnike eluolu on üsna sarnane meie omaga – palju energiat läheb kõrvaltöödesse, vaba kunsti viljelemiseks jääb aega vähe ning omavahel kohtutakse harva. Samas on teiste kunstnikega dialoogis olemine ülioluline viljakaks koostööks ja loominguliseks arenguks. Sestap on iga-aastane suvine professionaalide „suvelaager”, graafika praktiseerimise nädal, oodatud sündmus.

Meil õnnestus Lembega korraldada Muhumaal EKLi suvebaasis A.I. Kunstitalus 2015. aasta suvel esimest korda peamiselt Eestist, aga ka teistest riikidest kutsutud graafikutele ühine töönädal. Looduskaunis kohas, kaugel linnamürast ja muudest muredest, askeetlikud talutingimused, rahvusvaheliselt kirju entusiastide seltskond, innovaatilised või eripärased tehnikatöötoad, vestlused meistrite ja kunstnikega. Muhu Print on toimunud nüüdseks kolm korda ning kindlasti on plaanis jätkata. Sellest võiks kujuneda iga-aastane graafikute põhisündmus.

Kuidas on graafikaga tegelemine, õppimine sind mõjutanud? Miks on see sinu jaoks oluline?
Graafika õppimine on mõjutanud mind üdini. EKAs sain tuttavaks maailma kõige ägedamate õppejõudude ja tudengitega. Sain palju erinevaid kunstitehnikaid proovida, kontseptuaalseid projekte läbi katsuda ja kriitilist mõtlemist treenida. Trükitehnikaid kasutan siis, kui tahan anda esialgsele joonistusele järgmise kihi. Hea on tunda palju erinevaid tehnikaid, sest igal neist on omad (d)efektid, iga töötluskihiga annan justkui ühe mõttefiltri juurde. See on korduste, mustrite, joonte ja erinevate halltoonide balansseerimine, pidev tasakaalu leidmine.

Ma usun, et just mõtlemisvõime, tugev kontseptsioon on nüüdisaegsel kunstiväljal tegutsemisel üks kõige olulisemaid oskusi. Uudset „minu näoga” lähenemist tahan luua ka vabagraafika vanades tehnikates, sest on põnev uut ja vana ootamatult kombineerida, lõputult eksperimenteerida. Meedium peaks alluma ideele.

Britta Benno töödega saad tutvuda tema kodulehel.