10.juulil 2021 esitasin järgneva ettekande ühes oma animatsioonide showreel´iga Joonistustriennaali konverentsil ARSi projektiruumis, Tallinnas:
Impulss ehk liikumishulk on füüsikaline suurus, mis võrdub keha massi ja kiiruse korrutisega.
https://et.wikipedia.org/wiki/Impulss
`imp`ul’ss <22e: -pul’si, -p`ul’ssi> aje, tõuge millegi tegemiseks/…/
http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=impulss
Eeldan, et Tallinna Joonistustriennaali korraldajad pidasid impulsi all silmas ajet, tõuget millegi tegemiseks, mitte füüsikalist suurust.
Oma loomeuurimust läbi viies olen üha teravamalt mõistnud, et tuleb olla täpne mõistetega, ja seda mitte selleks, et tingimata kastistada ja kitsendada mingisugune ala või väli või lülitada välja metsik mõtterännak, vaid et saaks tekkida dialoog, mitmekõne. Selleks, et meie sõnad ja mõtted maanduksid ühel lehel, et me toimiksime ühes keeleruumis. Igasugune looming vajab kõlapinda, avatust, suhtlemist ja suhtestumist, selleks et elujõuline olla.
Ma ei ole siiani Joonistustriennaali kontseptsioonist, mida on mõeldud siinjuhul impulsi all, veel ühtki niidiotsa kätte saanud, sestap on raske astuda kõnelusse läbipaistmatul pinnal. Samuti ei ole ma ettekande kirjutamise hetkel näinud väljapanekut, mis küll osalejate arvukuse ja ARSi galeriiruumide suurust silmas pidades on minu jaoks palju küsimärke ja vastuolusid täis. Miks on joonistuste näitus nii vähe nähtaval, vähe kättesaadav ja kitsastesse tingimustesse topitud? Ma ei ole sellega nõus, ma tahan näha palju rohkem joonistust, rääkida ja suhtestuda sellega avaramatel pindadel, nii mõttelistel kui füüsilistel. Ma tean, et kaasaegne joonistuskunst Eestis ja mujal on piiritult vinge, mitmehäälne ja hierarhiad ületav. See on väga elus, liikuv ja vastandusi ületav kunstiliik.
Samas sedasi arutades, impulss kui liikumise hulk ei olegi nii kaugel ehk joonistamise olemusest, sest joonistamine ongi liikumine, joonistamine on liikumises, on alati muutumises, avatud, mitmete liikumiste ja liigutuste hulga jälg materjalil. Joonistamises on nähtaval žest, keha vahetu kontakt materjaliga, tõmme või tõuge.
Joonistamine on jälje jätmine. Iga liigutus, iga hingetõmme jätab mõttelise jälje. Keha kulub, rakud surevad ja uuenevad iga südamelöögiga. Mõne liigutuse jälg on kontrastsem, ära tuntavam. Grafiidi tume joon heledal paberil on nähtavam kui minu vastmöödunud kaela- ja randmeringid. Kui ma oma visandiplokki draakoni hariliku ja värvilise pliiatsiga joonistan, jääb see sinna päris pikaks ajaks – märkmiku hävinemiseni võib heasoovliku säilitamise puhul mööduda aastatuhandeid.
Joonistada võib paberile, seinale, lõuendile, papile, põrandale, lakke, mööblile, kangale, rõivale, vihikuservale, raamatusse, peopesale, rannaliivale… Joonistada võib pliiatsiga, tindipliiatsiga, söega, tahvlikriidiga, viltpliiatsiga, kustutuskummiga, markeriga, aerosoolvärviga, õli-, akrüül-, sügavtrüki- või kõrgtrükivärviga, õlipastellkriidiga, kuivpastellkriidiga, tušiga, tindiga, kohviga, teega, pintsliga, valtsiga, raakliga, nõelaga, naelaga, haamriga, naelapüstoliga, arvutihiirega… Kuna kõikvõimaliku jälje jätmine on joonistamine, siis kaunite kunstide klassikalised kategoriseerimine ühes nende omavahelise hierarhilise suhtega ei ole enam valiidne. Maalimine, graafika, skulptuur – kõik on jälje jätmine. Sügava, kontrastse, teadlikult näitamise eesmärgiga jälje jätmine.
Joonistamine on joone tõmbamine. Joon võib olla kitsas, lai, pikk, lühike. Iga joon algab täpist. See täpp võib olla ka hiigelsuur, näiteks kui suur asteroid kukub Maa peale ja tekitab Kaali kraatri. Kraatrit võiks ka samahästi trükigraafikana käsitleda. Õigupoolest ongi joonistamisel ja trükigraafikal palju rohkem ühisosa kui erinevusi. Pressi või printeri mehaanilisest “robotkäest” ei tasu ennast eksitada lasta – igas trükis on rohkem inimest ja juhust kui hingetut masinat.
Valge paberi ala, valge leht või taust joonistusel manifesteerib joonistuse avatud olemuse, pideva muutumise potentsiaali. Filosoof Walter Benjamin on kirjutanud, et “joonistus, mille taust on täielikult kaetud, lakkab olemast joonistus”. Potentsiaalsused on ületatud, mõnes mõttes saab täielikult kaetud pinnast joonistuse asemel maal.
Näen tugevaid seoseid joonistamis- ja trükigraafikakunsti tegemise vahel. Minu praktikas on need meediumid omavahel pidevalt dialoogis, materiaalselt ja kontseptuaalselt seotud, ühest saab protsessi sees teine, muundumise potensiaal on igas žestis olemas. Joonistamine on lõputu võimaluste väli, trükigraafika on lisakiht esmajoonistuse peal.
Mind ei intrigeeri kõige rohkem joonistamise või graafika juures selle virtuoossus, tehniline täius, peadpööritava täiuslikkuseni viimistletud liigutused. Sellest enam huvitab mind, kuhu saab edasi minna konventsionaalsest joonistusest või graafikast. Mis siis saab, kui joonistus läheb üle paberiääre seinale; kui joonistus on hästi suur – seina, maja, linna suurune; või väga pisitilluke; kui joonistus “ärkab ellu” – hakkab liikuma; kui joonistus tuleb seinast ruumi ja muutub kolmemõõtmeliseks installatsiooniks; kui joonistus või trükk saab järgnevad meediumite kihid endale peale või laenab tehnilisi tükke teistelt aladelt. Mitmest erinevast meediumist, kuid joonistusest alguse saanud või mingisuguse joonistusliku, jälje tegemise omadusega teoseid nimetan ma hübriidjoonistuseks. Tahan vältida mittemidagiütlevat mõistet “segatehnika”, sest minu kunst baseerub joonistamisele. Ma mõtlen nagu joonistaja, töötan kihiliselt nagu graafik ja monteerin nagu filmikunstnik.
Laiendatud joonistus võiks olla see mõisteväli, mis koondab enda alla igasugused katsed klassikalisele joonistuse tehnilise ja kontseptuaalse edasiviimise eesmärgil. Minu joonistusest saab mängleva kergusega trükis saab mateeria muutmisel kolmemõõtmeline installatsioon saab üles pildistamisel ja arvutiprogrammiga manipuleerimisel ruumiline animatsioon saab heli lisamisel lavastus.
Katsetamine ei pruugi õnnestuda alati filigraanselt, täiuslikult, hästiloetava tulemuslikkusega. Tundmatu faktori lisamine väljakujunenud tehnikale sisaldab endas alati riski, tekitab enneolematu pinge ja uusi ootamatuid seoseid. Just seetõttu, ka selle ebaõnnestumise võimalikkuse tõttu, mind laiendatud joonistamine ning hübriidjoonistuste “leiutamine” sedavõrd erutabki. Kolaažilikud uued kombinatsioonid, värsked paaritamised loovad uusi teadmisi.
Tsiteerides kunstiteadlast Marsha Meskimmoni: “Joonistamise olemus on see, et joonistusel pole olemust”. Selle asemel, et kunstikeskkonnas staatiline olla, toimub materjalide ja žestide lõputu lahti rullumine, piiramatu potentsiaal. Kunstitegemine on pidevate muutuste ja muutumise, kujutlemise kihiline piiripealne seisund.
Ülemineku staadiumis olemise võib omistada ka trükigraafikale. Vahepealset seisundit või olengut on raske piiritleda, kui see on ületanud mingisugused raamid, aga järgmisesse kategooriasse veel ei sobitu. See on ka ebamugavuse ja ootamise seisund. Graafikakunstnik Tess Barnard kaitses oma kunstiuurimusliku doktoritöö: “S L / \ S H kehastus, liminaalsus ja epistemoloogia reljeeftrükistes linoollõikeprotsessi kaudu” linoollõigete kunstipraktika põhjal, jagades peatükid materiaalsete protsesside läbi mõtestamisel nahaks ehk pinnaks ja lõikamiseks. Barnard mõttestab läbi, mida tähendab trükkida, rõhutades sealjuures protsessi kui lõputut saamise ja potensiaalide olulisust. Materjali, millesse ta tungib, mida lõikab ja muudab, võrdleb ta nahaga – elusorganismiga, mis hingab kaasa, mis on oma olemuselt liminaalne – kui lävepakk, mille läbimine viib järgmisesse transformatsiooni.
Trükigraafika on oma olemuselt mitmes aspektis üsna sarnane animatsioonile. Mõlemal puhul on tegemist tehniliste lisakihistustega n-ö algjoonistusele. Alguses on kujutelm, millele lisanduvad mateeria ja mõttekihid, omandades meediatesisesed ning hübriidvormid. Enne nukufilmi “Ruinenlust Lasnamäel” ja oforte oli kujutelm tuleviku maastikust ja esimesed visandid. Joonistused ja kohmakad plasteliinikujud said valatud valuvormi, maatriksiks – nukkude puhul kipsvormidesse, ofortide puhul vaskplaatidele.
Uue tehnika õppimisega kaasneb produktiivne kohmakus, kirjutas USA maalikunstnik Helen Frankenthaler. Nii nagu maalikunstnik tahtis oma käega tunnetada läbi graafikakunsti, nii olin mina romantilise uudishimuga proovimas oma randmeliigutusi animatsiooni peal. Kunstniku oma „randmetunne“ on kunstipraktikas ülioluline aspekt, ükskõik kui banaalne see vananenud meediumi kasutamise põhjus ka ei ole. „Randmetunne“ on ka meisterlikes Eesti nukufilmides säilinud, ehkki üliosavad kunstnikud, animaatorid, operaatorid ja järeltöötlejad on võimelised pildi ja liikumise nii „puhtaks“ töötlema, et kohati enam ei saa aru, kas tegemist on käsitsi või arvutis modelleeritud mikromaailmaga. Nii kaugele mina kindlasti minna ei taha, ei trükigraafika ega nukufilmiga. Teostamise kohmakus on minu tahtlik ja teadlik valik. Ma tahan, et füüsilised materjalid, alusjoonistus ja jooned oleksid puhastuskihtidele vaatamata nähtaval, kombatavad, võib-olla isegi naerma ajavad. Mind intrigeerib produktiivne kohmakus uue tehnika õppimisel, aga tehnilist virtuoossust ainuoluliseks ei pea.
Võib-olla on see omamoodi nõidus, maagia, mida ma käsitsi tegemisega oma töösse sisse kodeerin.
“Mis on ühist kõndimisel, kudumisel, vaatlemisel, laulmisel, jutustamisel, joonistamisel ja kirjutamisel? Vastus on, et nad kõik toimivad joontel ühte või teistpidi.”
Tim Ingold. Jooned: lühike ajalugu
Mulle imponeerib antropoloog Tim Ingoldi interdistsiplinaarne, erinevate teaduste “sahtli” sisusid julgelt segamini sobitav, seeneniidistiku taoline mõtlemise ja analüüsimise viis. Mõelda kui seen, milline seen on – sedasi on ta kirjeldanud ka ise oma taktikat. Tim Ingold arutleb joone üle hästi avaralt. Kõndimine, rääkimine, žestikuleerimine – inimene loob jooni kõikjal. Ingold liigitab jooned kaheks suureks kategooriaks: niidistikuks (thread) ja jäljeks (trace), kuid lisab ka kolmanda erijuhtumi, kus joon mitte ei lisata pinnale, vaid hoopis eemaldatakse pinnast – see on lõige, pragu või korts. Ofordi puhul on tegemist pinna lõikega, joon söövitatakse plaadilt ära, tekib sügav vagu, mille sisse jääb värv pidama ja jätab tugeva jäljendi pressimisel paberile. Veel kirjeldab Ingold kummituslikke jooni, mis on rohkem kujuteldavad, metafüüsilised kui nähtavad jooned, näiteks tähtkujude vahelised jooned ei ole seal mitte päriselt, vaid inimene kujutab neid tõmmatud jooni ette.
Sedasi võiks kategoriseerida animatsiooni kummituslike joonte hulka. Fotode rida ei ole tegelikult liikuv, vaid on hulk staatilisi ülesvõtteid, aga kuna neid näidatakse ekraanil kiiresti üksteise järel, tekib vaatajale illusioon liikumisest. Tekib mõtteline joon punktide vahel, mida füüsilisel kujul ei ole.
Ingold kirjutab ka teel olemisest, reisimisest. Ta teeb vahet sihtpunktide kui mõtteliste joonte tõmbamisest ja sihitul uitamisel, mis on sarnane sihitule joonistamisele – kui joon läheb rändama ja tulemus on tundmatu.
Joonistamine avatus ja liminaalsus, vaheseisund, lävendil paiknemine kannab endas muutumise, mitte-miski-olemuslikult-olemise ja hübridiseerumise tohutut potensiaali, mis sobib väga hästi polariseerimisi ületava posthumanistlikusse ja liikidevahelise koostöö ideoloogiasse. Joonistamine pakub ebatavaliselt rikkalikku praktikat, materiaalseid ja teoreetilisi tööriistu erinevuste välja toomiseks. Joonistamisega on võimalik välja valgustada, vaidlustada ja muuta vägivaldsed, kuigi tihti nähtamatud hierarhiad. Joonistamisväljal on võimalikud mittehierarhilised suhted.
Saamine millekski või kellekski mõjub nagu voolamine, nagu kirjutamine, see on koht, mis vajab ühist konstrueerimist, see on aeg, mis ei jookse järjestikuselt ega lineaarselt. Saamise protsess ei ole määratud kellegi stabiilse jälgija poolt – niimoodi on kirjutanud posthumanist Rosi Braidotti.
Prantuse kunstikriitik Charles Blanc eristab joonistustel puudutust (touch) ja plekki (tache). Kui puudutus on materjali jälg pinnal, kunstniku otsuse ja kontrolli all olev käejälg paberil, siis tache ehk plekk on võõrandumine sellest sama jäljendist. Meedium toimib ja loob end ise, väljaspool kunstnikku kavatsust. Tušiga ja akvarelliga joonistamisel imbub, leotub ja kuivab meedium kontrollimatult, tekib täpp või plekk. Laenan selle kontseptsiooni tache´st kui kontrollimatust meediumi jäljendist, mis vastandub taotuslikule jäljele. Tache on minu kunstipraktikas sama olulisel kohal kui kontrollitud jälg. Just selle juhuslikkuse, mitte kontrollitava jäljendi tõttu eelistan töötada manuaalsete kunstitehnikatega. Nii ofordi kui nukuanimatsiooni puhul on inimese näpujälg, juhuslikud plekid, mittetaotuslikud täpid osa kunstiteose vormumisest. Minu jaoks annavad need juhuslikud, ootamatud plekid, triibud ja täpid põhjuse, miks kujutis ofordi tehnikasse viia. Sellisel juhul mateeria ja meedium tõepoolest loovad ennast ise. Samuti on animatsiooni tegemises palju tache´d, kummastavaid mateeria enda loodud jälgi. Näiteks ka nukkude vahtplast paisus, tekitas õhuauke ja muid voolamisi vormis, mida ei saa kontrollida.
Tagasi impulssi juurde. Mis võiks olla siis see aje või tõuge, mis paneb inimest joonistama? Ma ei tea, millised käivitajad siinsel näitusel osalevatel kunstnikel olid ja kuidas nad seda teemat interpreteerivad. Kindlasti mateeria iseenda agentsus, juhus ja plekk, tache, lõputud potentsiaalsused, vahetu avatus ja dialoogilisus on põhjus, miks ma aina joonistan ja miks ma tahan näha avalikel pindadel rohkem joonistusi. Nii tinglikult joonistusi ehk igasuguseid eksperimentaalseid jälje jätmisi ja žeste, liikumiste hulki mateerial, kui ka klassikalisi pliiatsi- või söejooni valgel paberil.